LIVE – Egyptian Hip Hop – 06.03.2013 @ The Brudenell Social Club, Leeds

Esmalt soovin meile kõigile kena kevade algust ja vajadusel sellega kaasnevat armumist. Minu kevad algas viimasest tegevusest lähtuvalt kahe nädala eest, mil külastasin Manchesteri bändi Egyptian Hip Hop kontserdit ning armusin korduvalt.

Poisid on pärit Manchesterist ja koos hakkasid asju ajama 2008. aasta talvel. Bändis on kaks Alex’it,kellest üks on laulja-kitarrist-klahvpillimees ning teine trummar ja taustalaulja, Louis, kes peamiselt mängib kitarri ja vahel ka klahvpille ning Nick, kes on bassimees. Teiste bändidega ma neid võrrelda ei tahaks, kuigi nende muusika meenutavad nii üht kui ka teist, siis teatav omapära ja veidrus muusikas on vaid neile omane (seda ehk ka laulja pisut pehme hääle tõttu). Pealegi kui bändi varasema loomingu produktsiooni taga oli Hudson Mohawke, siis päris tüüpilise indi-rokk bändiga ilmselgelt tegu ei ole.

egyptian_hip_hop_manchester

Ligi tunnise kontserdi sisse mahtus 8 lugu nende eelmise aasta lõpus ilmunud albumilt Good Don’t Sleep (R&S Records) ning lugu nimega Wild Human Child (Hit Club/Zarcorp Records), mida võiks ehk nimetada isegi nende läbilöögi looks. Good Don’t Sleep on võrreldes nende varem ilmunud muusikaga kindlasti sügavam ja elukogenum. Kontsert ise oli igatahes meeleolukas ja enamgi veel. Aeg saavutas omamoodi mõõtmed seistes ja liikudes edasi paralleelselt, samas kui muusika kõlas üheskoos nii möödunult kui ka unistavalt. Laulja Alex tundis end kui kala vees – astus esimese loo ajal kingadest välja ja asus valgetes sokkides end kaootiliselt keerutama, liikudes kontserdi jooksul ka publiku sekka, sokutas mikrofoni publikule ja ise turnis ringi. Kohati oli aga pillimäng isegi nauditavam ja suurem kui tema laul(poisid ei taielnud ebaloomulikult pillid kaenlas ringi ja ei loopinud tukki, pigem süveneski iga mees enda pilli ja selle helidesse maksimaalselt, kaaslaseks alkohol), sisaldades selgeid erinevate pillide kihte ja nende põimumisi, ent ilma Alexita, kes oli igatati aus ja siiras võinuks esinemine antud kontekstile mitte sobivalt veidi liiga sügavaks muutuda. EHH’i poisid olid võrreldes eelnevalt nähtud live-videotega mehisemateks muutunud, aga igaühe MINA on nende välimusest ja emotsioonidest kergesti välja loetav – ükskõikne, suvaline ja samas enesest mõistetav, selline nagu on ka nende muusika.

egyptian_hip_hop_manchester_1egyptian_hip_hop_manchester_2

Kui nende debüütalbumile on ette heidetud, selle vähest hoogust ja ehk isegi ebamäärasust, siis mulle on nii mõnedki neist parimas mõttes imelikest, omapärastest ja mõneti psühheedeelsetest lugudest headeks kaaslasteks saanud. Kindlasti kodustes tingimustes kuulates on nende muusika märksa intiimsem ja sügavam ning ronib sügavamale hinge. Rõõmustan enda üle, et andsin neile ja endale võimaluse, sest igatahes oli väga värskendav kuulata elus muusikat siin ja praegu ning nüüd kodus olla nendega kahekesi neisse ikka ja jälle uuesti armuda.

Sõbralik soovitus:

Raporteerib Triin – http://trshh.wordpress.com/

Leave A Comment